Eesti English Русский
 

Vandiraiujad

Vandiraiujad

Tagalahe randade ümbruskonna külades tehti erilisi laevu – norilaevu, millega käidi merel hättasattunud laevadelt väärtuslikku kraami kogumas. Noriga mindi laevale külje alla ja hakati laadungit maale vinnama. Kui laadung maal, kerkis laev kõrgemale ja mõnigi kord vabanes karilt. Enamasti aga ei olnud õnne vabaks saada ja siis raiuti kõik kõlbulik - mastid, vandid ehk köied maha. Sellest ongi tulnud vandiraiuja hüüdnimi Tagamõisa poolsaare meestele.

Vahest ei saadud halva ilma pärast maaleviimiseks kaupa välja laadida ja siis loobiti see merre. Hiljem saadi siis või noriti haakrikku - meresaaki. Küll kohviube, vilja, suhkrut, puuvillu, kivisütt. Vana rannaõiguse alusel kuulus kõik merest kaldale uhutud kraam leidjale.
Kuulsaimad vandiraiujad olid Vilsandi lähedal Loonalaiul elanud Peeter All, kunagine Vilsandi päästejaama ülem Jaen Teär, Tagamõisa mõisarentnik Theodor von Buxhoeveden (1836-1894) ja Kuressaare kaupmees Hugo Grubener.
 
Info:
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/155.html
Giidi käsiraamat, Saaremaa – Muhumaa, Maris Saagpakk, kirjastus Ecce Revalia, 2006
Vandiraiujate maa lugu, Kalju Eerik, 2010
Kihelkonna mees Kalju Eerik, kes igapäevaselt tegeleb mobiilimastide hooldamisega Eesti saartel, on kirja pannud koduvalla ajaloo ning 10. juulil tuleb Tallinna raamatutrükikojast tema “Vandiraiujate maa lugu”.

Autori sõnul on aastakümnetega kokku kogutud materjal nii ulatuslik, et kõik kaante vahele ei mahtunud ning sestap ei jõudnud ta teemadesse süvitsi minna, vaid annab ülevaate nii Kihelkonna aleviku kujunemisest, mõisatest, kõrtsidest, küladest, murrakust kui ka aleviku kultuuri- ja seltsielust.
Omal kohal on raamatus pärand- ja merekultuur, rahva töö ja tegevused. Viimases neist on juttu nii Kihelkonna traditsioonidest, kolhoosidest, mudaravist, omavalitsusest, raudteest kui ka värvimistöökodadest, aga ka kirikutest, kalmistutest, hariduselust ja imepärastest juhtumistest kohalikega.

On ju teada, et enne viimast okupatsiooni elasid Kihelkonnal aktiivsed ja ettevõtlikud inimesed, kellest nüüd vähesed alles on jäänud. “Ma väga tahaksin peatada seda protsessi, et need inimesed, kes vähegi midagi teevad, Kihelkonnalt ära lähevad,” tunnistas Kalju Eerik Saarte Häälele. Kalju Eerik ütles, et raamatu kokkupanek nõudis temalt kaks aastat aktiivset tööd, kuid materjali selleks kogus ta 55 aastat. “Kui võtta karjapoisi ajast alates,” märkis ta, lisades, et sattus poisikesena karja koos vanema inimesega, kellele meeldis palju jutustada ning sealt hakkaski tema huvi mineviku vastu peale. 

  
Elitec